Selle nädala teemaks on Virginia Shea 10 käsku raamatust "Netiquiett", millest mina valisin: "Näe võrgus hea välja".
Mind on päris mitu korda kutsutud grammar nazi'ks vaid sellepärast, et julgesin välja tuua inimese kirjavigu (ja siin ei ole mõeldud mingisugused pisikesed näpuvead, vaid "töödata" ja "töötada" stiilis suuremad grammatikavead, mille kirjaoskust inimene lihtsalt ei tunne). Tunnen, et eesti keele ja kirjanduse tundidest oli ka kasu, sest nüüd Messengeris või Skype's suheldes vaatan küll mitu korda oma kirjatüki üle, enne kui ära saadan. Üritan järgida grammatikareegleid (kuigi minu vene pool ei lase mul alati õiget käänet tuvastada, aga Eesti keele süntesaator tuleb siis appi), vajadusel parandan end tärniga (*), laused algavad mul tavaliselt suure tähega ja lõpus võiks seista mingisugune kirjavahemärk.
Samas ma ei kontrolli absoluutselt igat sõnumit, sest mõnikord on vaja asi lihtsalt kiiresti kirja panna ja ära saata - viimasel ajal näeb seda eriti ülikooli grupikaaslastega suheldes, sest grupitööd vajavad kiiresti tegemist ja üritan oma mõtted kiiresti kirja panna, muidu lähevad meelest ära.
Veel üks huvitav asjaolu, mida arvatavasti tunnevad ära vaid kakskeelsed või vene rahvusest inimesed: kui inimene kirjutab sulle vene keeles, aga ladina tähtedega. Kui näiteks sõna школа (kool) muutub shkola'ks. Kui 10 aastat tagasi oli see veel täiesti normaalne nähtus (minu ja minu sõprade kodudesse tekkisid esimesed arvutid, esimesed MSNid ja foorumid), eriti minutaoliste kakskeelsete inimeste jaoks, kes käisid eesti koolis ja ei osanud täiesti 100% õiges vene keeles kirjutada. Eks see vene keele õigekiri on nii keeruline, et ei julgenud tavalises chatis neid asju kirjutada, ladina tähtedega aga võis vabalt vigu teha, peaasi, et teine inimese saab su mõtest aru.
Hetkel näeb sellist stiili aga haruharva. Minu arvutil ei ole klaviatuuri peal vene tähtede kleebiseidki, kuid tunnen vene klaviatuuri peast. Kui paar päeva tagasi kirjutas mulle sõber ladina tähtedega vene keeles, siis esimene reaktsioon üli küll: "Kas sa elad veel aastas 2007?".
Ma ei saa eriti aru, kui inimesed ütlevad, et võrgusuhtlus erineb nii väga tavalisest suhtlusest: netis võib olla laisk, alustada lauset väikse tähega ja kes neid kirjavahemärke ikka jälgib. Minu arust peaksime netis olema just hoolsamad, sest kui päriselus saad vihjata oma hääletooniga, et tahad oma küsimusele vastust, võrgusuhtluses ei saa me eeldada, et inimene oskab meie mõtteid lugeda.
Mind on päris mitu korda kutsutud grammar nazi'ks vaid sellepärast, et julgesin välja tuua inimese kirjavigu (ja siin ei ole mõeldud mingisugused pisikesed näpuvead, vaid "töödata" ja "töötada" stiilis suuremad grammatikavead, mille kirjaoskust inimene lihtsalt ei tunne). Tunnen, et eesti keele ja kirjanduse tundidest oli ka kasu, sest nüüd Messengeris või Skype's suheldes vaatan küll mitu korda oma kirjatüki üle, enne kui ära saadan. Üritan järgida grammatikareegleid (kuigi minu vene pool ei lase mul alati õiget käänet tuvastada, aga Eesti keele süntesaator tuleb siis appi), vajadusel parandan end tärniga (*), laused algavad mul tavaliselt suure tähega ja lõpus võiks seista mingisugune kirjavahemärk.
Samas ma ei kontrolli absoluutselt igat sõnumit, sest mõnikord on vaja asi lihtsalt kiiresti kirja panna ja ära saata - viimasel ajal näeb seda eriti ülikooli grupikaaslastega suheldes, sest grupitööd vajavad kiiresti tegemist ja üritan oma mõtted kiiresti kirja panna, muidu lähevad meelest ära.
Veel üks huvitav asjaolu, mida arvatavasti tunnevad ära vaid kakskeelsed või vene rahvusest inimesed: kui inimene kirjutab sulle vene keeles, aga ladina tähtedega. Kui näiteks sõna школа (kool) muutub shkola'ks. Kui 10 aastat tagasi oli see veel täiesti normaalne nähtus (minu ja minu sõprade kodudesse tekkisid esimesed arvutid, esimesed MSNid ja foorumid), eriti minutaoliste kakskeelsete inimeste jaoks, kes käisid eesti koolis ja ei osanud täiesti 100% õiges vene keeles kirjutada. Eks see vene keele õigekiri on nii keeruline, et ei julgenud tavalises chatis neid asju kirjutada, ladina tähtedega aga võis vabalt vigu teha, peaasi, et teine inimese saab su mõtest aru.
Hetkel näeb sellist stiili aga haruharva. Minu arvutil ei ole klaviatuuri peal vene tähtede kleebiseidki, kuid tunnen vene klaviatuuri peast. Kui paar päeva tagasi kirjutas mulle sõber ladina tähtedega vene keeles, siis esimene reaktsioon üli küll: "Kas sa elad veel aastas 2007?".
Ma ei saa eriti aru, kui inimesed ütlevad, et võrgusuhtlus erineb nii väga tavalisest suhtlusest: netis võib olla laisk, alustada lauset väikse tähega ja kes neid kirjavahemärke ikka jälgib. Minu arust peaksime netis olema just hoolsamad, sest kui päriselus saad vihjata oma hääletooniga, et tahad oma küsimusele vastust, võrgusuhtluses ei saa me eeldada, et inimene oskab meie mõtteid lugeda.
Kommentaarid
Postita kommentaar